Thomas Cromwell
01.jpg)
Thomas Cromwell (umbes 1485 Putney – 28. juuli 1540 Tower) oli Inglismaa riigimees, Henry VIII lähim kaastööline aastatel 1532–1540.
Elukäik
[muuda | muuda lähteteksti]Noorus ja karjäär Wolsey teenistuses
[muuda | muuda lähteteksti]Cromwell oli lihtsat päritolu, tema isa Walter Cromwell tegutses kas riidetöölise, õllemüüja või sepana. Väidetavalt tekkis tal nooruses tüli isaga, mistõttu ta põgenes Itaaliasse ning osales Prantsuse armee sõdurina Garigliano lahingus (1503). Seejärel lahkus ta aga sõjaväest ning läks Firenzesse, kus kohtus pankur Francesco Frescobaldiga, asudes tema teenistusse riidekaupmehena. Seejärel reisis ta mööda Euroopat, olles nii Antwerpenis, Saksamaal, Londonis kui ka Roomas, kus tal tekkis võimalus kohtuda ka paavst Julius II-ga. Tänu oma reisidele oskas Cromwell mitmeid keeli, samuti õnnestus tal koguda märkimisväärne varandus. Tal tekkisid tihedad suhted ka mitmete inglise kõrgvaimulikega, kelle esindajana ta kohati Roomas tegutses. 1513. aastaks oli ta tõenäoliselt naasnud Inglismaale, kuna ta abiellus toona Elizabeth Wykesiga.
Millalgi enne 1520. aastat võttis kardinal Thomas Wolsey, samuti lihtsat päritolu mees, kes oli aga selleks ajaks tõusnud Henry VIII suurimaks usaldusaluseks, ta enda juurde tööle. Peale selle tegeles Cromwell ka raha laenamisega peamiselt aadlikele. Wolsey soosingul hakkas Cromwell osalema ka poliitikas, 1523. aastal sai tast Inglise parlamendi liige. Wolsey usaldas Cromwellile ka olulisi kiriklikke ülesandeid, hoolimata sellest, et too jäi endiselt ilmikuks. 1520. aastate teisel poolel likvideeris Cromwell Wolsey ülesandel umbes 30 väiksemat kloostrit, mille varad läksid kahe kooli: The King's School'i (Ipswichis) ja The Cardinal's College'i (Oxfordis) rajamiseks.
1520. aastate lõpuks oli Cromwellist saanud Wolsey üks olulisemaid abilisi. Kui Wolsey aga 1529. aastal ebasoosingusse langes, õnnestus Cromwellil oma isanda saatust vältida ja sama aasta novembris sai ta ilmselt Norfolki hertsogi Thomas Howardi toel uue parlamendi liikmeks. Parlamendi liikmena distantseerus ta selgelt Wolseyst, esitades teda süüdistava eelnõu, mis küll tagasi lükati.
Tegevus Henry VIII olulisima ministrina
[muuda | muuda lähteteksti]1529. aastal kokku kutsutud parlament arutas Henry VIII ja Aragóni Cahterine'i abielu tühistamist. Cromwell näitas end parlamendis ägeda kuningameelsena ning kritiseeris ka Inglise kiriku sõltuvust Rooma paavstist, mistõttu ta võitis kiiresti Henry VIII soosingu. 1530. aasta lõpus sai temast kuninga Salanõukogu liige. Koostöös hilisema kantsleri Thomas Audleyga hakkas Cromwell alates 1531. aastast korraldama kuninga seadusandlikku ja parlamentaarset tegevust. 1532. aastast, pärast Thomas More'i lahkumist kantsleriametist, tõusis Cromwell faktiliselt teiseks meheks riigis. Ta ei saanud küll kunagi kantsleri ametit, kuid tema kätte läksid mitmed teised olulised ametid:1533–1536 oli ta riigisekretär (kuninga isiklik sekretär), 1534–1536 kõrgeim kohtuametnik (Master of the Rolls), 1536–1540 salapitsati hoidja (Lord Privy Seal) ning 1540. aastal ka suurkammerhärra (Lord Great Chamberlain). Kõige olulisemaks aastaks oli tema tõusul siiski 1532. aasta, mil More'i lahkumise järel haaras kuninga lähikonnas mõjuvõimu kirikureformi pooldav seltskond, mida juhtis Cromwell.
Cromwelli juhtimisel saavutati 1533–1534 Inglismaa kiriku lahkulöömine Roomast, mille tulemusel sai anglikaani kiriku peaks kuningas. Samuti sai kuningas Henry oma esimese abielu viimaks lahutada ning Anne Boleyniga abielluda. Cromwell juhtis ka paavstlusevastast laimukampaaniat ning tema juhtimisel võeti vastu Act of Supremacy, mis kehtestas kuninga kirikupeana ning mille järgi kõik kuningriigi elanikud pidid temale kui ilmalikule ja vaimulikule kõrgeimale peale truudust vanduma. Mõned silmapaistvad katoliiklased, nagu Thomas More ja John Fisher ning ka kuus kartusiaanist munka, seda ei teinud, ning nad hukati riigireeturitena.
1535. aastal määrati Cromwell Inglise kiriku viitseregendiks, kellena ta viis kahes järgus läbi kloostrite likvideerimise: 1536–1537 likvideeriti enamik väiksematest kloostritest ning 1539–1540 ka suuremad. Cromwellile oli sealjuures abiks 1536–1537 Põhja-Inglismaal toimunud Pilgrimage of Grace, millest võtsid osa mitmed mungad. Pärast liikumise mahasurumist oli hõlpus süüdistada kõiki kloostritegelasi kirikuvastases tegevuses ja asuda kloostreid likvideerima. Tänu kirikuvarade konfiskeerimisele ja muudele majanduslikele reformidele kasvasid Inglismaa valitsuse tulud Cromwelli võimu ajal märgatavalt.
1536. aastal aitas Cromwell kaasa ka Anne Boleyni hukkamisele ning uue kuninganna Jane Seymouri tõusule. Seejärel haaras ta enda kätte Boleyni isa käes olnud Salapitsati hoidja ameti ning sai samal aastal ka parunitiitli.
Usuasjus toetas Cromwell ettevaatlikult protestantismi, vastandudes seega mõneti kuningale, kes soovis Inglismaa kirikupeana jätkata katoliikliku liturgiaga. 1536. aasta juunis välja antud "Kümme artiklit", mis pidid paika seadma uue kirikukorralduse alused, sisaldasid siiski ka mitmeid protestantlikke nüansse ning nende taga olid ilmselt Cromwell ja Canterbury peapiiskop Thomas Cranmer. 1537. aastal võeti vastu põhjalikum liturgia kirjeldus, "Bishop's Book", mis oli Kümnest artiklist mõnevõrra konservatiivsem, kuid säilitas protestantlikud vaated näiteks enamiku sakramentide osas. 1538. aastal radikaliseeris Cromwell aga reformatsiooni, lastes kogu maal läbi viia katoliiklike pühapaikade ja -kujude hävitamist. Samuti toetas ta William Tyndale'i poolt alustatud ja Miles Coverdale'i poolt lõpetatud ingliskeelse piiblitõlke levitamist, sätestades seadusena, et igas kihelkonnakirikus pidi olema ingliskeelne Piibel.
Samas leidsid kuningas ja tema konservatiivsemad nõunikud, et Cromwell on läinud usureformidega liialt kaugele ja seetõttu võeti 1539. aastal vastu "Kuus artiklit", mis taastas üldisemates joontes katoliikliku liturgia, välditi vaid puhastustule mainimist ja kõigi sakramentide võrdväärsust. Cromwelli poliitiline edu siiski veel jätkus, sest sama aasta lõpus abiellus Henry VIII tema soovitusel protestantliku Kleve hertsogi Willemi õe Kleve Annaga.
Langus ja hukkamine
[muuda | muuda lähteteksti]Cromwell oli osutunud sama väsimatuks ja osavaks administraatoriks, kui seda oli olnud Thomas Wolsey ning seejuures polnud tal viimase nõrkust luksuse ja kõrgete tiitlite vastu. Ent ta oli Wolseyst tunduvalt halastamatum, tema reformide ajal kiusati taga katoliiklusele truuks jäänuid ning teisi tema poliitika vastaseid. Seetõttu oli ta samuti küllaltki ebapopulaarne, seda süvendas veelgi aadlike vastuseis Cromwellile tema lihtsa päritolu tõttu. Ent nagu Wolseygi, suutis ta võimul püsida nii kaua, kuni tal oli kuninga toetus.
1540. aasta alguses sai Henry VIII ja Kleve Anna abielu teoks, kuid kuningale ei meeldinud tema uus abikaasa ning pealegi olid poliitilised olud muutunud ning liit Klevega muutus mõttetuks. Nii sattus Cromwell kuninga silmis halba valgusesse ning tema aadlikest oponendid tõttasid seda ära kasutama. Just Essexi krahviks saanud Cromwell vangistati ootamatult, süüdistatuna riigireetmises ning hukati pärast kuuajalist vangistust Toweri kindluses.